Kiku (lootuse aja lõpp)
Lõpujooneni on jäänud mõnisada meetrit. Pealtvaatajad raja ääres ergutavad kahte kuldmedalile heitlema jäänud suusapreilit. Veel teisena heitlev valget suusadressi kandev võistleja liigub aeglaselt, aga kindlalt juhtpositsiooni suunas. Järgmisel momendil on suusatajd hetkeks kõrvuti. Veel hetk ja tulevane suusakuninganna on juba selgelt esimene ning mõne sekundi pärast ei teki ka pealtvaatajates enam kahtlust et valge on võitja, sest vahe kaasvõistlejada suureneb kindlalt. Veel sadakond meetrit ja maailm on saanud juurde uue olümpiavõitja. Kiku on olümpiavõitja !Minule tähendas see kuldmedal lootuse aja kadu - lõppenud oli ilus aeg. Aeg, kus ma uskusin et olümpiavõitjaks tulek on võimalik ja lootsin et see (aeg) saabub pea, oli läbi. Elasin kaasa suusapreili võitudele ja tunnistasin ebaõnne – 1994 aastal Lillehammeris veel liiga noor, 1998 Naganos vigastatud, 2002 Salt Lake Citys kadedate poolt laimatud. Minu usku tulevasse edusse need faktid küll vähendanud – oli ju lootuse aeg. Tore oli näha suurepäraseid esitusi Eesti dressis ja nentida et parim aeg on veel ees. Oli ees – sest praegu on ta käes. Tunnen koos kümnete tuhandete fännidega uhkust Kristina võitude üle.
Lõppenud on lootuse aeg – alanud on uhkuse aeg.
Tallinn 1.03.2003
Labels: emotsioon
posted by spordiveteran @ 8:47 AM
0 Comments
